Homo, lesbiline, transseksuaal, hetero — vahet ei ole, kui kõne all on jalad kui seksuaalobjektid. Nii nagu muudelgi fetishitel, on olemas terve jalgu puudutav leksikon, mida vaid asjasse pühendatud mõistavad. Kas te olete kunagi kedagi jalaga erutanud või kellegi varvast imenud? Kas te olete kunagi põlvitanud oma kallima jalge ees ja pediküüri teinud, ise samas erutudes?

Kas mõte kaunikujulisest jalast kõrgete kontsadega rihmikus paneb teie vere kihama? Kui jah, siis võibolla te olete jalafetishist.

Jalgade lihalikul imetlemisel ja jumaldamisel on pikk ja huvitav ajalugu, mida ilmestavad arvukad populaarsusepuhangud ning tsensuurikatsed. Kui te suhtute jalgadesse kui haisvatesse ja mitte kuigi atraktiivsetesse jätketesse, mida kasutatakse peamiselt gaasipedaali sõtkumiseks ning teleri eest kööki snäkkide järele minemiseks, siis võibolla jäävad teil märkamata sensuaalsed mõnud, mida jalad teie armuellu tuua võivad.

Kui keskaja rüütlid pöördusid Euroopasse tagasi ristiretkedelt, tõid nad endaga kaasa laastavad suguhaigused, mille nad said sõjavägede järel liikunud kergete elukommetega naistelt. Just see muutis populaarseks alternatiivse seksuaalpraktika (näiteks partneri jalaga orgasmini viimise), mis väljendub selgesõnaliselt ja nilbeltki paljudes tollaste trubaduuride lauludes. Rändlaulikud pakkusid lossides meelelahutust, rääkides iharaid lugusid vangistatud neitsitest ning kloostritesse suletud nunnadest.

Umbes 13. sajandil asusid mungad ära kasutama tõsiasja, et püha raamat ei pidanud jalgu räpasteks tegudeks suuteliseks.

See lõbu ei kestnud muidugi kaua, sest ei kulunud palju aega, kui kirikutsensorid asusid levitama vägagi maist evangeeliumi, et jalad on räpased ning haisvad kehaosad, mis ei ole sobilikud austamiseks ning mida on parem kinni katta.

Aga ajalugu läheb edasi ning kingamood kannab edasi armastust jalgade vastu.

Renessansiaja kurtisaanid ja hoorad liikusid jalafetishistide suureks rõõmuks sageli ringi täiesti paljaste jalgadega.

19. ja 20. sajandi reisibuum avaldas suuresti sama mõju mis ristisõjad omal ajal ning suguhaiguste plahvatusliku leviku tingimustes tõusid jalad jalafetishistide suureks rõõmuks turvaseksi vahenditena taas aukohale.

Jalafetish ning selle kingadesse ja saabastesse rüütatud sugulane retifism said tugeva stiimuli Leopold von Sacher-Masochi romaani “Veenus karusnahas” avaldamisest ja sellega seondunud keelepeksust.

Kui ta oli umbes kümneaastane, lubas Sacher-Masochi tädi krahvinna Xenobia poisil aidata talle kärbinahast sussid jalga. Poiss hakkas ta jalga suudlema ning krahvinna lõi teda jalaga, väidetavalt mänguliselt. Tema loomingust on näha, kuidas jalgade, dominatsiooni ja seksi kombinatsioon tabas noort Leopoldi otsekui välgunool. “Venus karusnahas” on tõenäoliselt esimene romaan, milles idealiseeritakse jalafetishit ja retifismi.

Nii nagu muudegi fetishitega, on internetis miljoneid paljale ja kingastatud jalale pühendatud võrgulehekülgi kõikvõimalikes variatsioonides ja kõigi nishshide jaoks. Te võite imetleda kuulsate inimeste jalgu või vaadata videosid koledatest jalgadest, kammitsetud või täiesti paljatest jalgadest, genitaalide masseerimist jalgadega, jalgade silitamist, lakkumist ja suudlemist — see kõik käib jalafetishismi alla.