Paljud seisavad valiku ees: kas lõpetada keerulised ja valulikud suhted või säilitada need - ehk siiski ükskord laabub kõik? Mida kauem kestab piinav side, seda raskem on loobuda unistusest saada kannatlikkuse eest tasu ning olla lõpuks õnnelik.

Ühelt poolt mäletad ju hästi, kui palju imelisi hetki olete koos läbi elanud, kui lähedane ja kallis oli sulle see mees. Teisalt - mõningaid tema tegusid on võimatu välja kannatada. Need on arusaamatud ja solvavad! Ja sa leiad end ikka ja jälle mõttelt, et oleksid valmis kõike välja kannatama, et ainult mitte kaotada armsamat; siis jälle võtad vastu "lõpliku" otsuse lõpetada see mõttetu ja piinav suhe. Selline olukord võib kesta aastaid.

Nii banaalselt kui see ka ei kõla, on igasugused suhted, mis ei rahulda vähemalt ühte partnerit, tegelikult variatsioonid teemal: "Timukas ja ohver". Nemad leiavad teineteist eksimatult üles paljude inimeste seast, kel justkui polekski sadomasohhistlikke kalduvusi ning kes tihti isegi ei teadvusta endale vajadust piinata või piinelda.

Kurjuse juured

Iga "kannatanu", kelle "staazi" loetakse paljude aastatega, otsib enamvähem rahuldavat seletust oma lõpututele kannatustele. Näiteks laste või raha nimel, hirmust partneri või vanemate ees, kes on abielu heaks kiitnud. Mõned rahulduvad teooriaga "eelmistest eludest ja karmast". Ometi on see kõik vaid mugav ettekääne. Mõista ja formuleerida sügavaid motiive pole kaugeltki lihtne.

* Ohvri seisund - see on võimalus taasluua minevikus läbielatud psühholoogiline trauma, anda endale šanss viia tuttav etendus uue, õnneliku lõpuni.

* Kalduvust ohverdusele kujundab ka süütunne, kusjuures mitte konkreetse juhtumi pärast, vaid hägune, rõhuv tunne, mis sunnib ihkama karistust. Sisemine alateadvuslik seisund on häälestatud selliselt, et maapealset paradiisi võib loota vaid siis, kui oled tasunud arved.

* Liialt karmid vanemad, kes kuritarvitavad psühholoogilise karastamise ideed ning sisendavad oma järglastele põhilist (nende meelest) elureeglit - kõige eest siin ilmas tuleb maksta. Seetõttu leiab laps, isegi täiskasvanuks saades, et on võimatu saada midagi head, ilma selleks maksimaalselt jõudu pingutamata: "Mul pole õigust õnnele, kuni ei teeni seda ära". Lõpuks kaldub ta otsima sellist partnerit, kes tunneb rahuldust teisi piinates.

* Vanemad ei soovinud lapse sündi - ta segab neid, sunnib ohvriks tooma karjääri ja vabadust. Loomulikult ei räägi keegi sellest valjusti, kuid laps tunnetab: "Sa oled süüdi juba üksnes selles, et sündisid". Ta tunneb, et on koormaks ja harjub sellega. Hiljem aga püüdleb kogu elu alateadvuslikult nende poole, kes teda alandavad. Selline variant on tema jaoks tunduvalt ausam, sest lapsepõlves saadud psühholoogiline trauma seisneb selles, et teda kannatati välja, kuid ei hüljatud. Kui aga lahkub partner, siis on see vähemalt nende suhete arengu seaduspärane tulemus. Ohvri kannatustel on nähtav allikas ning need ei teki teadmata kust ja teadmata miks.

* On olemas veel üks variant - vanemad suhtusid lapsesse täiesti ükskõikselt ning nende tähelepanu võita õnnestus tal vaid siis, kui neid ärritas või haige oli. Tasahaaval hakkab lapses arenema arusaam ema ja isaga suhtlemise ning karistuse julmast seosest. Aastatega kujuneb veendumus, et julmus on tähelepanu ja perekondliku käitumismudeli analoog.

* Veel üks võimalik sõltuvusse sattumise põhjus on isikliku võimukuse varjatud tunnetamine. Selline inimene on sisemiselt veendunud, et ta on võimeline kõike välja kannatama. Oma kannatustesse suhtub ta kui temale omase jõu tõestusesse. Mida keerulisem situatsioon, seda meelitavam: kas saan sellega hakkama või ei? Salamisi võib ta hellitada triumfi ning solvajate karistamise ideed: "Vaat, suren ära ning nad kõik saavad aru!" Kui selgitada talle tema käitumise tõelisi põhjusi, siis võib see teda sügavalt solvata. Kannataja antipood sadist on talle tõeline kingitus. Too aitab tal end tunda kõikvõimsana.

Piinajate nõksud

Igaüks meist võib kergesti piinajast mehe õnge otsa sattuda; isegi siis, kui kalduvus ohverdusele pole endast üldsegi märki andnud. Sageli neelame alla esmapilgul täiesti süütuna näiva sööda.

I sööt

Ta teeb ettepaneku kohtuda, kuid ei ilmu ise kohale. Algul oled hämmeldunud ja solvunud, siis mõtled juba lahkuminekule. Tema aga ei anna endast ikka veel märku. Nüüd asendub viha kahtlusega. Äkki juhtus midagi? Võib-olla jäi haigeks või tegi avarii? Sind haarab süütunne - kuidas ma võisin olla õel ja tahta temast lahku minna, tema on võib-olla tõvevoodisse aheldatud?

Ja siis oled õnnelik, kui kuuled kallima häält - elusat ja tervet. Osa solvumisest lahustub süütundes. Osa jääb, kuid taandub aegamööda vaateväljalt. Sama tulemust täheldatakse ka reaalse tülitsemise puhul, mille järel ei sega vabadusse pääsenud agressiivsus ilmutamast süütunnet ning armastust, ja taas on ohvril häbi ning taas süüdistab ta ennast.

Järjekordne julm kohtlemine saab uueks katsumuseks, kuid mälestus oma isiklikust "halvast käitumisest eelmisel korral" sunnib ikka ja jälle kannatama. Inimene pöördub enamuse normaalsete inimeste poolt eelistatud psühholoogilise kaitse - loogilise seletuse otsingu poole. Nii saab priileivasööjast ja laiskvorstist peen, haavatav, mitte kellegi poolt tunnustatud talent. Julmust seletatakse aga kui lihtsalt teadmatust.

II sööt

Tema jutustab, kuidas teda varem ei mõistetud, kuidas ta reedeti. Sina tahad muidugi olla "mitte niisugune kui nemad", "teha seda, mis teistele üle jõu käis", ilmutada erilist kannatlikkust ja vagurust. Tuleb aga tunnistada, et sinu eelkäijad reageerisid täpselt samuti.

III sööt

Külmus ja ükskõiksus on sama julmad kui peks ja solvangud. Seejuures igasugust ohvri katset vastu hakata tõlgendatakse talitsematuse ja hüsteeriana. Kõige levinum näide äärmiselt hõivatud meeste ja nende naiste puhul on lühikesed telefonivestlused, kui temal "on kohutavalt palju tegemist". Antud olukorras on väga raske orienteeruda, sest mehel on tõepoolest palju tööd. Kuid, millisel toonil öeldakse seda alatist - "Helistan hiljem"! Kui palju viha ja ärritust kätkeb endas see lühike fraas, kusjuures põhjuseks pole üldsegi mitte sinu kõne.

IV sööt

Hilinemine ja unustamine on veel üks viis panna teist närveerima. "Mis siis sellest!" - küsib timukas ja vaatab sulle oma süütute silmadega otsa. "Mõtleks, hilinesin (või unustasin kohtumise), kellega seda ei juhtu?" Kuid hilineda ja unustada võib mitmel erineval moel ja ka põhjusi saab selgitada erinevalt.

V sööt

Kui on teada, kui tähtis on teisele kohtumine või telefonikõne, siis on selle kohtumise ärajätmine juba iseenesest katse manipuleerida. Sõltuv inimene on keerulises olukorras: kui reageerib emotsionaalselt, paistab see tobedana, kui kannatab ära - aktsepteerib ta seega talle pealesunnitud mängu reegleid, kuigi kõik lõpeb rahulikult ja vaikselt. Seetõttu, kui nõustud võõraste tingimustega, ei maksa sa nende eest sinikate ega ka solvatud enesearmastusega, vaid sisemise vabaduse ning moraalsete väärtustega.

Kas kauaaegsed suhted on ka ideaalsed?

Psühhoanalüüsis eksisteerib midagi aksioomisarnast - suhted on täisväärtuslikud vaid siis, kui paaril on ühine superego. Teiste sõnadega: neil on üks arusaamine väärtustest ja moraalinormidest.

Ausus partnerite vahel on hädavajalik tingimus harmooniliseks kooseluks, seejuures pole kauaaegsed suhted sugugi mitte täisväärtuslike suhete sünonüüm.

Paljud naised jagavad "isikliku õnne" saladusi (kuigi jutt käib rohkem stabiilsusest perekonnas) ja annavad sõbrataridele "kasulikke" nõuandeid: "Vaiki, kannata, nõustu, kuid tee oma tahtmist mööda".

Eks ole laialtlevinud stsenaarium? Tegelikult on see topeltmanipuleerimise variant. Naine mõtleb: "Las ta peab end olukorra peremeheks, küllap ma suudan teda mõjutada, ja ta allub ning täidab mu nõudmised".

Mees mõtleb: "Las arvab, et keerab mind ümber sõrme, ärgu ainult närvidele käigu. Jätan talle tema arvamise, ise aga elan oma elu edasi".

Vaikiva "kokkuleppe" tulemusel elab paar väliselt normaalset elu, kuid tõelist rahuldust sellised suhted ei paku. Kumbki partner pretendeerib timuka kohale ning on üheaegselt ohver, sest lõbu eest käsutada maksavad nad vastastikuse mõistmise ja isikliku õnnega.

Stsenaariumit - "ma kannatan, ning mulle tasutakse selle eest" - kohtab elus üpris harva. Isegi kui piinajast partneril on õnnestunud ennast mingil moel muuta, ei suuda eksohver jätta kätte maksmata, kuigi ta seda justkui ei tahakski.

Alljärgnevalt üpris kujukas näide. Naine taotles mehe poolehoidu palju aastaid, kannatas ära tema ükskõiksuse ja mõnitamise, oli alandlik ning kerjas kasvõi veidikest armastust, valas palju pisaraid ning oli depressioonis.

Lõpuks mees muutus ning hindas ta väärtusi. Lähenes pulmapäev, kuid naine muutus üha süngemaks. Unustamata seda, kui väga ta meest oli endale tahtnud, astus ta ikkagi altari ette, ometi lahkus sealt viimasel hetkel, jättes peigmehe äärmiselt piinlikku olukorda.

See kurb lugu illustreerib ilmekalt veel kord, kui suur jõud on alateadvusel. Võttes seda arvesse, püüdes mõista, mis tegelikult inimeses toimub, usaldades tundeid ja intuitsiooni, on lihtsam vältida paljusid ebameeldivaid stsenaariume.

Väljapääs pahelisest ringist

Partnerite vaheliste piinavate suhete mehhanismide teooria tundmine ei päästa kahjuks sõltuvusest. Muide, adekvaatne arusaam situatsioonist on esimene samm vabadusele. Sellele järgnevad teised.

I samm. Heida pilk iseendasse ning püüa ausalt vastata küsimustele: "Miks ma tahan temaga jääda? Mis on minu pika kannatuse ja alandlikkuse põhjuseks?"

II samm. Vali hetked, mil sul on halb, ning püüa partnerile jutustada oma kannatustest, esitades pretensioone võimalikult konkreetselt ja korrektselt.

III samm. Pea meeles lihtsat tõsiasja: kui keegi sunnib sind tundma valu ja alandust, siis sügaval hingepõhjas sa seda ei unusta ega andesta, kui väga sa seda ka tahaksid. Teiste sõnadega - pole vaja üle hinnata oma võimet andestada.

IV samm. Lõplik vabanemine sellest ringist saabub siis, kui sa täielikult teadvustad endale oma läbielamisi lõpututes piinavates olukordades. Parem on mitte kaotada sidet reaalsusega. Võimalik, et sul läheb vaja kvalifitseeritud abi - ära häbene psühhoterapeudi poole pöörduda.