Viimastel aastakümnetel on teadusuuringutega tõestatud niigi üldteada asjaolu, et suurel osal inimestest säilib seksuaalsus kõrge eani. Nii näiteks selgus 1998. aastal avaldatud 1300 üle 60-aastase patsiendi küsitluse tulemustest, et 48% neist pidas end seksuaalselt aktiivseks (vahekord üle ühe korra kuus), kusjuures 74% meestest ja 70% naistest leidis, et seksuaalelu pakub neile sama palju või rohkemgi rahuldust kui nooremas eas.

Vanuse tõustes suureneb aga südame- ja veresoonkonna haiguste esinemissagedus, mille peamisteks põhjusteks on üldtuntud riskitegurid (kõrgenenud vererõhk, suitsetamine, ülemäärane kehakaal jmt) ning mis varem või hiljem viivad raskete kliiniliste tagajärgedeni: müokardiinfarkti, ajuinsuldi, südamepuudulikkuse või kardiaalse äkksurmani.

Üks südame- ja veresoonkonna haigestumise enamlevinud väljendusi - esinemissagedus üle 1/3 kesk- ja vanemaealistest meestest - on erektsioonihäire. Seega tekib südamehaigete seksuaalelu käsitledes hulk küsimusi:
- kuidas on erektsioonihäire seotud teiste südame- ja veresoonkonna haigustega ja kas selle olemasolu saab kasutada nende haiguste raskemate vormide (müokardiinfarkti, insuldi, äkksurma jt) riski hindamiseks?
- kuidas mõjub raske südamehaigus patsiendi seksuaalelule?
- kas n-ö keskmine seksuaalelu on raske südamehaiguse üleelanud patsiendile ohtlik?
- kuidas ja kas üldse ravida erektsioonihäiret südamehaigetel?


Suurem osa koronaarhaiguse juhtudest jääb kahjuks enne surma diagnoosimata, nii näiteks juba aastakümneid käigusoleva Framinghami uuringu andmetel on müokardiinfarkt või kardiaalne äkksurm koronaarhaiguse esmane tunnus 62% meestest ja 46% naistest. Samas diagnoositakse erektsioonihäiret enne koronaaršunteerimist 57% ja enne müokardiinfarkti 64% patsientidest - seega on erektsioonihäire müokardiinfarkti, kardiaalse äkksurma ning ajuinfarkti riski varajane ja väga lihtsalt avastatav hoiatus.

Kahjuks jääb see patsiendile suuri probleeme tekitav ning samas oluline prognostiline teave igapäevases praktikas arsti ja patsiendi vähese kontaktivõime tõttu üle 70% juhtudest diagnoosimata. Koronaarhaiguse raskemad komplikatsioonid mõjuvad patsientide seksuaalelule hävitavalt.

Drory ja kaasautorite 2000. aastal avaldatud metaanalüüsi andmetel ei taastu seksuaalelu müokardiinfarkti järel 9–34% patsientidest üldse, 35–70% patsientidest, kellel seksuaalelu taastus, vähenes vahekordade sagedus haiguse-eelse perioodiga võrreldes märgatavalt.

Seksuaalelu häirumine langetab tunduvalt haigete elukvaliteeti ning tekitab pingeid paarisuhetes. See võib paljudel juhtudel tuua kaasa depressiooni, mis on koronaarhaiguse süvenemise iseseisev riskitegur.

Südamehaigete seksuaalelu käsitlemisel on käibel hulgaliselt müüte:
- seksuaalakt on suure energiakuluga toiming ning seega suurendab ebasoodsalt müokardi hapnikuvajadust,
- seksuaalakti ajal on ohutum kasutada n-ö energiat säästvaid asendeid (üldjuhul mees peal),
- seksuaalakti ajal on suurenenud risk müokardiinfarkti ja äkksurma tekkimiseks.


Kokkuvõtvalt: arvatakse, et südamehaiged peavad oma tervise huvides piirama seksuaalaktiivsust ning seega pole neil erektsioonihäire raviks erilist vajadust. Kuidas on asjad tegelikult?

Uuringud on näidanud, et kui 50-aastasel mehel on aastane müokardiinfarkti risk umbes 1,0%, siis seksuaalvahekorra ajal suureneb risk 1,01%-ni, s.o ühe sajandiku protsendi võrra. Energiakulu vahekorra ajal harjumuspärase partneriga on võrreldav kerge aiatöö, jalutamise või tubade koristamisega: intensiivse seksi ajal põleb 70 kg kehakaalu juures umbes105 kalorit tunnis, mille kompenseerimiseks piisab ühest kümnendikust Big Macist või kolmest ja poolest porgandist.

Peetakse tõestatuks, et kui patsient suudab tõusta kaks trepivahet, on ta ka võimeline ohutult seksima. Uuringud seksuaalakti eri asendite korral on näidanud, et ei süstoolse ega diastoolse vererõhu ja pulsisageduse dünaamikas ole märkimisväärset erinevust mees-peal/all-asendite korral.

Reaalsus on ka see, et üksnes kuus äkksurma tuhandest juhtub seksuaalvahekorra ajal. Kui Euroopa Liidu riikides sureb äkksurma iga päev ligikaudu 2500 ja Ameerika Ühendriikides 1500 inimest, siis seksi ajal saabub surm vastavalt 15 ja 9 inimesel päevas, kusjuures 80% juhtudest ei ole olnud tegemist püsipartneriga.

2001. aastal tehti Goethe ülikoolis 26 aasta jooksul teostatud ligi 27 000 kohtumeditsiinilise lahangu tulemuste analüüs. Kõigi nende aastate jooksul registreeriti üksnes 48 (0,18%) korral loomulik surm seksi ajal, kusjuures 36 (75%) juhul oli tegemist seksiga väljaspool püsisuhet, neist 25 juhul suheldi prostituudiga.

Järelikult ei ole mingit alust pidada seksuaalvahekorda harjumuspärase partneriga müokardiinfarkti või kardiaalset äkksurma provotseerivaks teguriks, samas on arvukalt andmeid selle kohta, et orgasmide sageduse suurenemine on seotud südamehaige eluea pikenemisega.

Seega on hädavajalik erektsioonihäire õigeaegne ning varajane diagnoosimine ka juba väljakujunenud südamehaigustega patsientidel, sest selle adekvaatne ravi on tänapäeval tänu ravimitele võimalik. Väga laialdased uuringud Viagra mõjust südamehaigetele on näidanud, et selle preparaadi rakendamine erektsioonihäire raviks vähendab oluliselt kardiaalsete tüsistuste esinemissagedust. Mis on ka ootuspärane, arvestades, et Viagra töötati alguses välja kui koronaarhaiguse ravim.

Seega, regulaarne, individuaalse intensiivsusega seksuaalelu püsisuhtes ei ole mitte üksnes ohutu, vaid omab kliiniliselt soodsat toimet südamehaiguse kõigi vormide ja staadiumite puhul. Seetõttu on ka erektsioonihäire varajane diagnoosimine ja adekvaatne ravi südamehaigete prognoosi suhtes väga oluline.