On asju, mida teised kunagi ei näe teid tegemas ja on hetki, mida teised kunagi ei koge. Need on hetked iseendaga, hetked, mil unustate kõik muu enda ümber - isegi omaenda tavamõtted või töömõtted või rahamõtted - nüüd olete vaid teie ise ja tahe, ehk ka sund ja kindlasti iha ennast hellitada, endale naudingut pakkuda. Keha ja hing sulavad ühte salajasse ühendusse, te asute vallutama seda kõige olulisemat ja lähedasemat inimest - iseennast.

Woody Alleni Oscariga pärjatud filmist "Annie Hall" pärineb ütlus: Dont knock masturbation, its sex with someone you love. Kui kellelgi on tuua mingi mõistlik põhjus, miks me iseennast armastama ei peaks, siis palun, aga vaevalt see väga veenev on.

See hellitab keha ja kõditab meeli, täidab unistused ja jutustab lugusid. See võib meid juhtida juba tuttavatele radadele, kuid sageli pakub ootamatut avastamisrõõmu. Ja kuigi enamasti see kõik salaja ning teiste silmade eest varjatuna toimub, ei kahanda see sugugi saadava naudingu hulka. Eneserahuldamine, masturbeerimine, onaneerimine - nii on saanud tavaks neid asju nimetada, kelle jaoks on mõnel sõnal halvustav alatoon, kelle jaoks mitte. Fakt on aga see, et sellega tegelevad peaaegu kõik.

Ühe Saksamaal läbi viidud uuringu põhjal selgus, et umbes 98 protsenti meestest ning 77 protsenti naistest enese seksuaalse rahuldamisega ka aeg-ajalt tegelevad. Huvitav oli ka tähelepanek, et umbkaudu 18 protsenti naistest jättis küsimusele üldse vastamata, mis uuringu läbiviijate sõnul näitab seda, et masturbeerimine on endiselt teema, mis paljude naiste jaoks ikka veel tabu on.

On siis naised pisut allasurutumad ja tagasihoidlikumad, mis enda nautimisse puutub? Kölnis praktiseeriva doktor Frank Sommeri sõnul on eneserahuldamine naistel igal juhul raskem, sest juba lapsepõlvest saadik puudub neil otsene side oma kehaga. Ka on suguorganitest juttu tegemine palju rohkem tabu all kui meeste puhul. Juba naiste erinev anatoomia võib saada takistuseks enda naudingute avastamisel. Poisid puutuvad oma õrnade kohtadega kokku loomulikul viisil ja sagedasti - seda iga kord tualetis käies. Väikestel tüdrukutel pole oma jalgade vahelt otseselt midagi otsida.

Puhas nauding

Endaga tegelemiseks, oma keha avastamiseks pole tegelikult palju tarvis. Tarvis on pisut rahu, mõningast keskendumist ning - üllatus, üllatus - kahte osavat kätt ning tulemus ei lase end kaua oodata. Kui lühidalt kokku võtta, siis võikski masturbeerimist kirjeldada kui keha, hinge ja osava kätetöö õnnestunud ja fantaasiarohket harmooniat.

Sõltumata sellest, kas on tegu mehe või naisega, on mäng iseenda kehaga vaimustavaks kogemuseks. Teoks võivad saada nii mõnedki salajased kired ja igatsused: kõik on lubatud. Mis vahe on siis tavapärasel vahekorral ja eneserahuldamisel? Üks väga silmatorkav erinevus peitub tegevuse peale kulutatud ajas.

Kui paaridel paluti hinnata, kui kaua kestab nende tavapärane seksuaalne vahekord, siis saadi tulemuseks järgnevad andmed. Mehed pakkusid vastuseks 25 minutit, naised 17 kuni 20 minutit. Tegelikkuses on aga vahekorra keskmiseks pikkuseks umbes 3,5 minutit - ühe keskmise naise jaoks on seda aega aga liiga vähe, et naudingutega tippu jõuda, selleks oleks tavavahekorra puhul tarvis keskmiselt 12 minutit. Eneserahuldamise puhul suudab naine end orgasmini viia isegi vähem kui viie minutiga! Niisiis peitub masturbeerimises võimalus nende naiste jaoks, kelle jaoks tempo mingit rolli mängib.

Omaenda unistustemaa

Eneserahuldamine on mõnu, mis ei nõua meilt midagi. See annab meile võimaluse välja elada oma salajasi igatsusi ja fantaasiaid ilma kedagi asjasse segamata, neid ehk ehmatamata või haavamata. Unistuste maailmas on kõik lubatud, kujutelmad kellestki tundmatust, kellega armu nautida, spontaansed kõrvalehüpped jne. Pole mingeid ootusi ega solvumisi. Ehk on see ülim vabadus ka põhjuseks, miks praegusaja niigi üleseksualiseeritud maailmas midagi ka enda teada jäetakse, kõike välja ei lobiseta ning kiivalt ka kaitstakse.

Onaneerimine kui surmapatt

Eneserahuldamine ei ole kunagi eriti soositud olnud, tervete sajandite jooksul suhtuti sellesse kui surmapattu ning mingil määral on sellist suhtumist säilinud kuni tänase päevani. Paljude jaoks on endiselt tegu millegi kõlvatu ja põlastusväärsega. Ameerika ajaloolane Thomas W. Laqueur kirjeldab oma töös "Solitary Sex. A Cultural History Of Masturbation" mitmeid eri perioode ajaloos. Tema sõnul suhtuti onaneerimisse vabameelsemalt antiikajal, mille tõestuseks on ka Vanast-Kreekast pärinevad kunstiteosed, mis kujutavad sageli masturbeerivaid mehi ning ülisuure erektsiooniga jumalusi.

Aja möödudes muutus suhtumine järsult halvemuse poole, keskajal mõisteti igasugune eneserahuldamine kiriku poolt hukka kui looduse vastu suunatud patt. Kõige pimedamaks perioodiks kujunes 18. sajand, mil onaneerimist täiesti tõemeeli mitmete raskete haiguste põhjustajaks peeti - sinna hulka loeti näiteks pidalitõbi, vähk, tuberkuloos, epilepsia ja hullumeelsus, isegi liigvarajane surm kirjutati tihti eneserahuldamise arvele. Laqueuri arvates on murdosa vanadest moraalsetest tõekspidamistest alles ka täna, nii mõnedki tunnevad häbi, kui sellele n-ö haiguslikule tungile järele annavad.

Eneserahuldamine kui teraapia

Orgasm on kui palsam nii kehale kui hingele. Tänu hormoonidele tekib õnnetunne, paraneb vereringe töö ning ka stress näib vaibuvat. Tänu sellele soovitab ka terve hulk teadlasi ja arste - urolooge, psühholooge ja günekolooge - seksuaalteraapias kasutada ka eneserahuldamist. Tegu on ju ühe lihtsama vahendiga enda lõdvestamiseks, mille kõrvalmõjud saavad enamasti vaid positiivsed olla ning ka õige doseerimisega ei tohiks probleeme tulla. Intensiivsem vereringe hoiab ära ka veresoonte ahenemist ning tuleb kasuks ka vaagnapõhja lihastele. Tänu sagedasele stimuleerimisele kasvab ka seksuaalne tundlikkus, seda tänu närvidele, mis erutuse vilunult ajusse juhivad.