Kevad. Talveunest ärkavad karupojad ja tunnevad, et kube kärab tugevalt ning on vaja kedagi panna. Käivad siis metsa vahel ringi ning vaatavad siia-sinna aga kõik teised loomad veel magavad ning jänest kinni ei püüa. Seega peavad pettunult oma koopasse tagasi pugema. Kihu on aga nii suur peal, et otsustavad teineteist panna - kõik ju magavad ning keegi ei saa teada. Keset kõige magusamat pano aga käib kopra nägu viuh! koopaukse pealt läbi. Karupojad haistavad halba, sest kobras raisk on suur lobamokk ning otsustavad ta enne maha lüüa, kui ta teistele seda häbiväärset lugu rääkida jõuab. Panevad siis kihutades koprale järgi. Kobras kihutab tuhatnelja ning jõuab napilt enne karupoegi jõeni, kus tal jää sees auk on tehtud. Hüppab sealt viimase pingutusega sisse aga juba on karupoja käpp vees ning haarab sealt kopra järgi. Suur on aga karupoja üllatus, kui näeb, et käpa vahel vahib hoopis tursk otsa! Tursk punnitab silmi ja küsib siis karupoja käest: "Noh pedepojad! Tulite käsi pesema või?"